Uimastite ja sõltuvuse valdkonna tulevik(ud) ELis 2040. aastaks (tulevikuanalüüsi raamstsenaariumid)
Sissejuhatus ja taust
Siin lehel on Euroopa Liidu Uimastiameti (EUDA) raamstsenaariumide viimase ajakohastuse teave. Lehel on projekti taustteave, metodoloogilised märkused ja juurdepääs stsenaariumidele.
Mis on stsenaariumid?
Stsenaariume kasutatakse laialdaselt ettevõtete tegevuse prognoosimisel ning neil on tavapäraselt olnud oluline roll ka ELi institutsioonide ja nende tehniliste asutuste tulevikuanalüüsides (1). Stsenaariumide planeerimine pakub strateegilise käsitluse mitmesugusteks tulevikuvõimalusteks valmistumisel: ühe, kõige tõenäolisema tuleviku prognoosimise asemel kaardistatakse stsenaariumidega võimalikud alternatiivsed arengud. Seejärel saab arutada ja analüüsida nende arengute mõju, parendades organisatsiooni ennetava otsustamise oskusi. Stsenaariumidega rõhutatakse, et tulevikku saab mõjutada, need kutsuvad meid mõtlema, kuidas saavutada soovitud tulemusi ja vältida potentsiaalselt kahjulikke arengusuundi.
EUDA (2) on alates 2019. aastast arendanud oma tulevikuanalüüside võimekust mitmesuguste tegevuste kaudu, sealhulgas tulevikuprognooside analüüsi ja suundumuste töötubade, EUDA suundumuste töötubade töövahendi ning esimeste piloot-raamstsenaariumide arendamise kaudu. Eesmärk on arendada oskusi ja vahendeid, mis suurendavad organisatsiooni valmisolekut uimastitrendide, -poliitika ja -praktika osas, ning toetada väliseid sidusrühmi tulevikuanalüüside suutlikkuse suurendamisel. Järgmised stsenaariumid on osa sellest tulevikku suunatud käsitlusest ja nende eesmärk on aidata organisatsioonil vara tuvastada võimalikke tulevikuarenguid, võimalusi ja probleeme, ning valmistuda nendeks arenguteks pidevalt muutuval ülemaailmsel uimastimaastikul.
Stsenaariumid: kolm alternatiivset tulevikku uimastite ja sõltuvuse valdkonnas 2040. aastal
Valige üks stsenaariumidest.
1. stsenaarium: ELi harmoonia
2040. aastaks on sotsiaalne ebavõrdsus ELis lähiajaloo väikseim. Pärast mitmest 2020. aastate keskpaiga kriisist väljumist paranesid majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus kiiresti, tuues kaasa kõrge ühise heaolu: inimesed ei ole kunagi elanud nii hästi. Uimastid ei ole täielikult kadunud, kuid sõltuvus on kõigi aegade madalaim ja põhjustab vähem kahju kui iial varem. Poliitiline polariseeritus on märgatavalt vähenenud ning ühiskond tervikuna on muutunud usaldavamaks, mis on oluliselt lihtsustanud üha enamate Euroopa Liitu (ja liidu sees) liikuvate noorte töötajate lõimumist. Ränne ja sisserändajad on muutunud mitmekesistuvas Euroopas tugevaks väärtuseks, mis edendab innovatsiooni ja suurendab lisaväärtust.
Stsenaariumi kirjeldus
Kuhu oleme jõudnud ja kuidas? EL ja maailm 2040. aastal
2040. aastal on ELi kodanike elukvaliteet üha enam „heaolu-Euroopaks“ muutuvas Euroopas kõrge. Kuigi see ei pruukinud esialgu nii paista, ei läinud COVID-19 pandeemia ajal tehtud edukast rahvusvahelisest koostööst saadud kogemus maailmale kaduma ning pärast 2020. aastate alguse geopoliitilisi kriise on demokraatlike riikide taassünd toonud maailmamajandusse stabiilsuse. 2040. aastaks hakkab vilja kandma 2020. ja 2030. aastatel tehtud raske töö kliimamuutuste kõige raskemate mõjude leevendamiseks ja keskkonnaseisundi halvenemise peatamiseks. Lisaks on pärast enam kui aastakümmet, mil maailmas pöörati üha enam tähelepanu innovatsiooni ja tehnoloogia arengu tähtsusele, nüüd teadusuuringuteks piisavalt rahalisi vahendeid ning teadmised levivad vabalt rahvusvaheliste võrgustike kaudu.
Elu Euroopa Liidus 2040. aastal
Ühtekuuluvus ELis on liikunud oluliselt edasi. Tõhus sisserändepoliitika tähendab, et uued saabujad lõimitakse 2040. aastal kiiresti, kusjuures noored rändajad kompenseerivad aeglaselt vananeva ja väheneva (töötava) elanikkonna mõju. Paljudel tegevusaladel ei ole enam oskuste vähesust. 2030. aastate keskpaigaks valminud digihüpe tõi kõik inimesed ja peaaegu kõik asjad kõikjal võrku ning tänu parenenud taristutele ja avalike teenuste paremale kättesaadavusele on erinevused ELi piirkondade vahel enam kui kümme aastat vähenenud ja on nüüd oluliselt väiksemad kui 2020. aastal. Tänu sellele on üldine pahameel üldiselt vaibunud ja inimesed usaldavad (valdavalt) institutsioone rohkem ega pea poliitikat enam nullsummamänguks. See on hõlbustanud ka organiseeritud kuritegevuse tõkestamist, mille tulemusena on oluliselt vähenenud uimastikaubandus ja uimastivägivald. Korruptsiooni on vähe, sest kuritegelikel võrgustikel puudub nüüd raha valitsemise õõnestamiseks, samuti on vähem rööve, sissemurdmisi ja vargusi, sest on vähem kurjategijaid, keda ajendab vajadus rahastada oma uimastisõltuvust. Kollektiivne heaolu on ELi ja liikmesriikide poliitikate keskne element ning selle nimel ollakse valmis kulutama palju poliitilist ja rahalist kapitali.
Rahvatervise ja tervishoiu olukord 2040. aastal
Tervishoiusüsteem on 2040. aastal oluliselt vähem koormatud. Ühelt poolt elavad inimesed tervemana, sest heitkoguseid on vähendatud ning töötervishoiu ja tööohutuse parem olukord toetab omakorda inimeste füüsilist tervist. Ühelt poolt leevendavad väiksema stressiga töökeskkonnad, parem töö- ja eraelu tasakaal ning majandusliku surve ja kokkuhoiumeetmete puudumine vaimset koormust ja vähendavad seega oluliselt seonduvate häirete esinemist. Teisalt on parem ka tervishoid ise. Tänu paremale ühenduvusele on terviseteadmised kättesaadavad peaaegu kõikjal. Suurem ELi-ülene koostöö ja koordineerimine tervishoius (mis algas COVID-19 pandeemia ühise lahendamisega ja on sellest ajast alates institutsionaliseeritud) on loonud ravile peaaegu võrdset juurdepääsu pakkuva tervishoiumaastiku, mis on väga mitmekesise ühiskonna jaoks ülioluline. Endiselt esineb erinevusi juurdepääsu ja kättesaadavuse osas, kuid kogukonnapõhise hoolekande keskne roll – mis tugineb väljakujunenud kohalikele institutsioonidele, suhetele ja usaldusele – aitab hoida neid minimaalsena. Tänu ELi algatustele, mis on suunatud pikaealisusele, pakutakse üldiste tervishoiuteenuste raames üha rohkem vanadusega seotud ja krooniliste haiguste ravi.
Mida tähendab see uimastite, uimastipoliitikate ja uimastiseire jaoks 2040. aastal?
Suurem ühtekuuluvus, ühtlustamine ja piiriülene koostöö on ilmsed ka ELi uimastipoliitikates ja nende rakendamises, samuti täiendavates poliitikaosades, näiteks inimõiguste, avaliku julgeoleku ja kuritegevuse vähendamise valdkonnas. Uimastipoliitikad on nüüd täielikult koordineeritud ja need koostatakse koostöös kodanikuühiskonnaga, tänu millele saab korraldada kogu ühiskonda hõlmavaid ennetusprogramme, mida sageli rakendatakse sotsiaalse õigluse programmide raames, et suurendada sotsiaalset õiglust ja võrdsust. Hästi rahastatud teadus- ja arendustegevuse algatused, mis tuginevad kvaliteetsetele, vajaduspõhistele ning läbipaistvatele uimastitarvitamise andmetele, on võimaldanud kiireid ja suunatud sekkumisi. Need sekkumised on muutunud tekkivatele sõltuvusmustritele reageerimisel normiks. Tekkinud on uuenduslikke ravi- ja varajase ennetamise võimalusi, mida kohandatakse pidevalt, et need vastaksid paremini üha keerulisemaks muutuvatele vajadustele, ning tänu uutele tehnoloogiatele on nüüd võimalik kiire sekkumine üksikisiku tasandil. See on piiranud uute psühhoaktiivsete ainete tarvitamist ning vähendanud ka ravimite väärkasutamist, mida toetab veelgi personaalmeditsiini kasutuselevõtt kogu ELis. Et keskenduda selgelt kahjude vähendamisele, mitte üksnes uimastite vastu võitlemisele, on legaliseeritud mõni üksikasjalikult kaalutletud uimasti ja need on kättesaadavad hoolikalt kontrollitud kanalite kaudu. Tehisintellekti prognoositud sünteetiliste uimastite uue laine oht ei materialiseerunud tänu ELi hästi tasakaalustatud innovatsioonipoliitikatele ja ELi mõjule maailmaareenil ning ka globaalsel koordineerimisel on oluline roll võitluses sünteetiliste uimastitega. Näiteks piiravad eksportivad riigid kiiresti kauplemist uimastite lähteainetega, kui tuvastatakse kuritarvitamine, ning uute psühhoaktiivsete ainete ja muude uimastite kauplemiskohti veebis jälgitakse ja võetakse maha pidevalt.
Stsenaariumi olulised järeldused
- Poliitika koosloomine kodanikuühiskonnaga, eelkõige seoses uimastite tarvitamise õigusaktide ja tingimuste muutmisega, toob kaasa uimastitarbijate rühmade laialdase kaasatuse.
- Dünaamiline, kohanduv ja reageeriv poliitikaarendus, mis kasutab tõhusalt tõendeid, võimaldab kiiresti ja sihipäraselt reageerida uutele arengutele, eelkõige seoses uute psühhoaktiivsete ainete ohuga.
- Selged, ELi tasandil ühtlustatud õigusaktid tagavad stabiilse ja tõhusa reageerimise
- Innovatsioon ja järjepidev tegevus heade tavade ümbermõtestamisel ja parendamisel suurendavad ennetuskavade mõju ja võimaldavad reageerida tekkivatele ohtudele varem.
- Uimastitarbimise vähenemine vähendab vägivalda ja kuritegevust, mis on ebaseaduslike ainete turu kõrvalnähtus, vabastades ressursse ühiskonna heaolu edendamiseks.
- Andmetel on ravi suunamisel oluline roll, seepärast on tõhusate ravikavade pakkumisel tähtis kogu ELi hõlmav tasuta ja õigeaegne teabevahetus ainete kuritarvitamise teemal.
2. stsenaarium: Vaevaline toimetulek
2040. aastal paneb EL veel vastu, kuid vaevu. Euroopat tabab üks globaalne kriis teise järel, ühiskondlikud lõhed on senisest palju suuremad ja ELi poliitikakujundajate seas valitsevad sünged väljavaated. Inimestel on üha raskem pidada sammu elukalliduse kasvuga, seepärast suurenevad kohalikud ja ühiskondlikud tervishoiuerinevused, mistõttu peamised tervishoiuteenuste kättesaadavust mõjutavad tegurid on pigem sissetulek ja geograafiline asukoht, mitte vajadus. Uimastid on paljudele endiselt oluline toimetulekumehhanism, seepärast suudavad ELi ametiasutused vaevu sammu pidada keerukate probleemidega, mis on seotud uimastite ja ravimite väärkasutuse, sõltuvuse ja uimastivägivalla kasvuga … kuid kui kaua veel?
Stsenaariumi kirjeldus
Kuhu oleme jõudnud ja kuidas? EL ja maailm 2040. aastal
Taastumine jäi pärast 2020. aastate alguse kriise aeglaseks. Lisaks ei vähenenud majanduslik sõltuvus välisriikidest 2030. aastatel oluliselt, mis piiras ELi kontrolli oma mõju üle teiste riikide ekspordipoliitikale. 2040. aastaks on rahvusvaheline koostöö vähenenud ja piirdub ainult sujuva kaubanduse tagamisele – lisaks puudub tahe probleeme ühiselt lahendada. Selle asemel on viimasel kümnendil sagenenud tahtlikud eksiteabekampaaniad, teabemõjutusoperatsioonid on muutunud tavaliseks ning enamik riike ei näe teabe vabas jagamises mingeid eeliseid. Viimase 15 aasta jooksul on kliimaprobleeme lühiajalise majanduskasu saamiseks suuresti eiratud, seepärast on kliimamuutuste mõjud muutunud üha raskemaks ja nende leevendamise kulud kasvavad pidevalt, mistõttu muutub paljude ELi elanike igapäevaelu üha raskemaks.
Elu Euroopa Liidus 2040. aastal
ELi piirkondade vahelised jõukuse erinevused ei ole 2040. aastaks vähenenud ning mõnes piirkonnas on need isegi süvenenud kauem kui kümme aastat. Liidu majandusmaastik on nüüd liiga ebaühtlane, et pakkuda kõigile liidu kodanikele sarnaseid elustandardeid. Liikmesriigid on lahknenud ka valitsemistavade osas – mõni on kaldunud autokraatia poole, teised on demokraatlike juurte tugevdamiseks võtnud kasutusele uusi üldsuse osalemise vorme. Rändajate lõimimise probleemid tähendavad, et oskuste vähesus püsib paljudes tegevusvaldkondades või rahvastiku vananedes isegi suureneb. Kuigi paljude inimeste elatustase ja heaolu on Euroopas endiselt kõrge, on teiste olukord palju halvem ning see majandusliku erinevuse suurenemine on kaasa toonud organiseeritud kuritegevuse levimise (ja normaliseerumise) piirkondades, kus majandusväljavaated on eriti halvad. Eeldatav eluiga hakkab vähenema ja tervena elatud aastate osa elueast väheneb kiiresti. Nende probleemide lahendamise algatusi on ELi tasandil vähe, mistõttu on tekkinud eri käsitluste mosaiik.
Rahvatervise ja tervishoiu olukord 2040. aastal
Tervishoiutöötajate ja patsientide seas oli 2040. aastaks laialdaselt levinud hoiak „alati saab olla veel halvem“. Seni on tervishoiusüsteemid suutnud haiguste (mittenakkuslike haiguste ja vaimse tervise probleemide) sagenemisega sammu pidada, kuid on jõudnud võimete piirile. Igapäevaelu on töötavast elanikkonnast suure osa jaoks raske, seepärast elab üha rohkem inimesi ohtlikus keskkonnas, mis vältimatult toob kaasa nakkushaiguste suurema leviku või vähemalt ei vähenda nende levikut. Euroopa on juba 15 aastat tasapisi kõrvale kaldunud heaoluühiskonnaks kujunemise teelt. Rikkuse ebavõrdne jaotumine on ilmne ka raskete haiguste levikus, mida on nüüd ligi veerandil tööealisest elanikkonnast. Piirkondliku ja majandusliku tervisevõrdsuse täpne olukord ei ole siiski teada, sest terviseandmete jagamise ja ühilduvuse parendamine vaibus 2030. aastatel. Juurdepääs tervishoiuteenustele sõltub nüüd liiga sageli inimese isiklikust rikkusest ja elukohast. Innovaatiliste ettevõtete toodetavad kõrgetasemelised tervishoiuteenused on kättesaadavad neile, kes saavad seda endale lubada. Teised peavad üha enam lootma ise enda eest hoolitsemisele ja enda ravimisele, eriti vaimse tervise probleemide korral, ning otsivad leevendust kasvaval retseptiravimite mustal turul.
Mida tähendab see uimastite, uimastipoliitikate ja uimastiseire jaoks 2040. aastal?
Liikmesriigid dekriminaliseerivad otseselt või kaudselt teatud meelelahutuslikke uimasteid ning kasvab dekriminaliseerimise pooldajate arv, sealhulgas tegevusala lobitöötajate seas, mistõttu ELi regulatiivne keskkond muutub üha ebaühtlasemaks. Uimasteid, mis on mõnes riigis ebaseaduslikud, turustatakse seepärast teistes riikides agressiivselt. Kaubavoogude muutused on kaasa toonud ka selle, et mõni uimasti on nüüd kättesaadav, kuid teised on haruldasemad või kallimad. Tegevus kahjulike, kuid seaduslike uimastite tarbimise vähendamiseks ei ole olnud edukad – näiteks tubaka tarbimise piiramise ELi õigusaktide läbivaatamine, et luua 2040. aastaks suitsuvaba põlvkond, või tegevus rahvusvahelise koostöö kaudu. Üldiselt ei näita uimastite tarvitamise ning ravimite kuritarvitamise ja väärkasutamise kasvu suundumus vähenemise märke. Häbimärgistamise vähenemine ja sotsiaalne puudus on laiendanud ainete kuritarvitamise turgu, luues uusi kuritegelikke võimalusi nii seoses tooteliikide uuendustega – eelkõige uued psühhoaktiivsed ained ja uued sünteetilised uimastid üldiselt – kui ka seoses uute jaotuskanalitega, millega ametiasutustel on raske sammu pidada. Samal ajal on oluliselt suurenenud uimastitega seotud kuritegevus, mistõttu on hakatud uuesti keskenduma kogukonna julgeolekule. Varajase hoiatamise meetmed on endiselt ebaühtlased. Mõnes liikmesriigis suudavad kohtuekspertiisi laborid tuvastada uusi psühhoaktiivseid aineid ja nende lähteaineid ning reoveepuhastites analüüsitakse pidevalt uute uimastite jääke; seevastu teistes riikides on kärbitud eelarvet ja õiguskaitseasutused peavad pidevalt lahendama palju mitmekesisemaid probleeme. Tarvitajad ei tea sageli uute sünteetiliste uimastite terviseriskidest ja on seetõttu suuremas ohus. Sõltuvuskäitumine on muutunud keerukamaks, kuid seoses raviga valdab endiselt käsitlus „kõigile ühtmoodi“, mis võib olla tingitud ka kasvavast teabelüngast tarvitamise ja uut liiki sõltuvuste teemal. Seda teadmuslünka süvendab ebaühtlane seire. Tulemusena puuduvad poliitikakujundajatel üksikasjalikud suunised ning investeeringud uimastivastastesse poliitikatesse on sageli sihipäratud. Teisalt on mõne uimasti kriminaliseerimine ja jõustamismeetmed intensiivistunud ning kogukondlikud meetmed on nüüd sagedamad ja laiemalt aktsepteeritud, kuigi seda peetakse ka üksnes riigi ebaõnnestumise sümptomiks.
Stsenaariumi olulised järeldused
- Haiguste ja uimastiprofiilide suurenev keerukus raskendab riiklikku sekkumist ja nõuab spetsiaalset kohapealset käsitlust.
- Erinevuste suurenedes muutub üha rohkem rühmi haavatavaks, mis toob sageli kaasa piirkonnaomase uimastitarbimise ja muudab vajalikuks seire keskendumise (varajasele) avastamisele.
- Õiguskaitse ressursid on ülekoormatud, sest neid kasutatakse kahel rindel organiseeritud kuritegevuse suurenemise ja uute uimastite arendamise tõkestamisel, mis raskendab ennetusprogrammide rakendamist.
- On vaja kiirendada andmete jagamist, et vähendada teabe puudumist selle kohta, kuidas kõige paremini investeerida uimastitarbimisprobleemide lahendamise strateegiatesse ja mis on uue tehnoloogia (nt tehisintellekt, biotehnoloogia) roll ebaseaduslike uimastite tootmises. Vastasel juhul esineb risk, et toimub lobitöö, et lüngad täita.
3. stsenaarium: Kaardimaja
2040. aastaks triivib EL suunata ja ebastabiilses rahvusvahelises süsteemis. Rahvusvahelisi eeskirju ja õigusakte suuresti eiratakse ning poliitilised blokid ja liitlassuhted lagunevad. „Üksi tegutsemise“ suundumus on ELis kaasa toonud kaasa killustatuse poliitikas, ühiskonnas ja majanduses. Enamikus liikmesriikidest on see oluliselt kahjustanud rahvastiku tervist ja heaolu. Tervishoiusüsteemid on enamasti kokkuvarisemise äärel ja toimivad vaevu. Uimastite tarvitamine, mida ajendavad võrdselt nii tajutav vajadus kui ka kommertsialiseerimine, on nüüd levinud kõigis ühiskonnakihtides ning sõltuvus – koos uimastivägivallaga – näib olevat kõikjal.
Stsenaariumi kirjeldus
Kuhu oleme jõudnud ja kuidas? EL ja maailm 2040. aastal
2040. aastale eelnenud 15 aasta jooksul on maailm muutunud killustatumaks. Riikide vahel on tekkinud kaubandustõkked ja rahvusvaheline koostöö on kõigi aegade madalaimal tasemel, kusjuures vastumeetmete võtmine on muutunud normiks. Viimase kümne aasta jooksul on EL püüdnud toime tulla mitme kumuleeruva probleemiga ning nüüd ei peeta liitu enam – nii blokist väljaspool kui ka selle sees – poliitikas arvestatavaks jõuks. Sõltuvus autokraatlike riikide energiatarnetest ei ole vähenenud ning juba ammu on selge, et ühtki kliimaeesmärki, mis olid kunagi ühise Euroopa sümbolid, ei saavutata ligilähedaseltki.
Elu Euroopa Liidus 2040. aastal
Näib, et enamikus liikmesriikidest on majandusolukord raske. Uus tehnoloogia on kaasa toonud töökohtade kaotuse, kuid koolitusprogrammide loomise ebaõnnestumine viimase kümne aasta jooksul tähendab, et töötuse tase on kõrge ja palgad jäävad inflatsioonist maha. Paljud on raskustes ja otsivad lihtsaid lahendusi. Samal ajal on poliitiline polariseerumine, protestid ja üldsuse frustratsioon enneolematult suur ning alates 2030. aastatest otsivad poliitikakujundajad tavaliselt riigisisese stabiilsuse säilitamiseks vastuseid oma riigist. Liikmesriigid ei otsi enam lahendusi liidult ning valdavad autoritaarsus ja välistavad natsionalismivormid. Kuigi maailmas on pagulasi rohkem kui kunagi varem ja Euroopa tööstuses on oskuste vähesus, ei lubata ELi piiridele saabunud sisserändajaid liitu. Innovatsioon – mis on nüüdseks ainult üldine sõnakõlks – on kannatanud, kuigi sellesse suunatakse tohutu raha.
Rahvatervise ja tervishoiu olukord 2040. aastal
See ei pruugi küll olla tingitud püüdluste puudumisest, kuid juba ligi kümme aastat ei tule ELi tervishoiusüsteemid üha enam toime tekkivate probleemidega. Rahastamise ja ressursside puudumise probleemi süvendab rahvusvahelise ühistegevuse ebaõnnestumine ühiste ohtude korral (nt uued pandeemiad), mis tähendab, et piirkondlikke ja hooajalisi hädaolukordi (nt leevendamata kliimamuutustest tingitud kuumalained) ei saa lahendada. Laialdase töötuse, inflatsiooni ja vaesuse tõttu on elamistingimused oluliselt halvemad kui 2020. aastate alguses. Paljudel on depressioon ja muud vaimse tervise probleemid, kuid ravivõimalused on piiratud ning üha enamatel inimestel ELis puudub juurdepääs ravikindlustusele. Kulud ning jagatud andmete ja võimsa digitaristu puudumine tähendavad, et uuenduslikke meditsiinilahendusi (nt e-tervishoid) ei võeta kunagi kasutusele kogu ELis.
Mida tähendab see uimastite, uimastipoliitikate ja uimastiseire jaoks 2040. aastal?
ELis ja liikmesriikides ei ole enam uimastiprobleemide lahendamisel ühist käsitlust. Poliitiline killustatus on toonud kaasa väga mitmekesised õigusaktid ja jõustamispoliitikad, samas on riigiülesed organisatsioonid kaotanud peaaegu kogu jõu. Keskendumine sisejulgeolekule tähendab, et ravi asemel valdavad pigem repressioonid. Ravi ja kahjude vähendamise käsitlusi peetakse probleemi süvendavateks ning need on endiselt oluliselt alarahastatud, mis toob kaasa selge teadmiste, pädeva personali ja teadusuuringuraha puuduse. Samal ajal ei ole uimastite tarvitamine – tõenäoliselt varasema laialdase „ajudopinguainete“ tarvitamise tõttu – enam laialdaselt häbimärgistatud ning sünteetiliste uimastite ja opiaatide tarvitamine ning ravimite kuritarvitamine on tavaline.
Uimastituru kommertsialiseerimise tulemusena on EList saanud suur sünteetiliste uimastite tootja. Olemasolevad ühiskondlikud erinevused ilmnevad ka sellest, kuidas käsitatakse konkreetseid uimasteid ning koostatakse ja jõustatakse uimastiõigusakte. Kogenud ja uuenduslikud kaubanduslikud tarnijad suudavad rahuldada jõukate kontoritöötajate nõudmisi toodetega, mis on lobitöö tulemusena legaliseeritud või hallis tsoonis ja mida õiguskaitseorganid eiravad, kuid vaesed tarvitavad odavaid uimasteid, mis on tavaliselt toodetud tagahoovides, kasutades keemiliste uimastite tootmiseks häkitud 3D-printereid ja allalaaditavaid „printimisplaane“. Sageli ei tea tarbijad üldse, mis on tarbitavate ainete täpne mõju, seepärast toovad need sünteetilised uimastid kaasa kohalike ja piirkondlike uimastitega seotud erakorraliste haiglaravi juhtude ja surmajuhtumite arvu järsu tõusu. Ravivajadused jäävad endiselt rahuldamata, seepärast on vaimse tervise probleemide sagenemine suurendanud ka mitme uimasti koostarvitamist ja tarvitamist avalikes kohtades, eriti maapiirkondades. Võltsuudiste ja poliitilise killustatuse tekitatud teabe- ja tegevuslõhe ületamiseks täidavad kogukonnapõhised eneseabirühmad ülekoormatud ametiasutuste jäetud tühimikku ning suhtuvad uimastikaubitsejatesse sageli sama vaenulikult kui õiguskaitseasutustesse. Elu on muutunud vägivaldsemaks, sest kaubitsejad lahendavad vaidlusi jõuga ja sõltlased sooritavad oma harjumuse võimaldamiseks kuritegusid. Teistel esineb käitumisprobleeme võõrutussümptomite või uimastitega seotud isiksusmuutuste tõttu.
Lisaks peab mõni riik uimastite destabiliseerivat mõju ühiskonnale õiguspäraseks vahendiks, mida kasutada rahvusvahelistes suhetes, ning pakuvad varjupaika uimastitootjatele ja lähteainete müüjatele. Teised kasutavad sünteetilisi aineid lihtsalt sissetulekuallikana ning organiseeritud rahvusvahelised kuritegelikud võrgustikud, mis said kunagi globaliseerumisest kõige rohkem kasu, leiavad, et neil on deglobaliseerunud keskkonnas tegutseda üha raskem. Samal ajal on ettevõtete investeeringud seoses sõltuvusega keskendunud peamiselt seaduslike asendusainete arendamisele ja hästi maksvatele klientidele ravi pakkumisele. Teisalt on seire parem, eelkõige erasektorile osutatava teenusena, kuid see ei ole vähendanud sõltuvusprobleeme.
Stsenaariumi olulised järeldused
- Majandustingimuste halvenedes suureneb haavatavate ja tõrjutud tarbijate arv, kuid avaliku sektori prioriteetide muutumise ja rahaliste vahendite vähesuse tõttu ravivõimalused kaovad ja ei keskenduta ennetusele.
- Uimastimaastik on muutumas üha keerukamaks, sest uimasteid turustab eri sissetulekukihtidele palju rohkem tarnijaid ja neid reklaamitakse vastavalt konkreetsetele vajadustele, mis raskendab sekkumist poliitikatega.
- Pidevalt ilmuvad uued sünteetilised ained, millel on rasked tagajärjed mitteteadlikele tarvitajatele ning mis sageli koormavad kohalikke ja piirkondlikke tervishoiuteenistusi ja õiguskaitseasutusi.
- Õigusaktid eri ELi liikmesriikides on väga erinevad, seepärast puuduvad stabiilsed ja tõhusad lahendused uimastikontrolli ja muude seotud teemade jaoks.
Metodoloogiline käsitlus
Kuidas koostati EUDA stsenaariumid?
Tulevikuseminaridel, kus osalesid EUDA töötajad, poliitikakujundajad, Reitoxi riiklike teabekeskuste esindajad ja konverentsil Lisbon Addiction 2019 osalejad (kokku ligikaudu 120 osalejat), kaalutleti ja arutati 14 Teadusuuringute Ühiskeskuse megatrendi (3) vastavalt iga suundumuse tõenäolisele mõjule uimastite ja sõltuvuse tulevikule. Tulemusena tuvastati viis suundumust, mis tõenäoliselt avaldavad valdkonnale kuni 2040. aastani kõige suuremat mõju. Lisaks tuvastati EUDA aruannete läbivaatamist hõlmanud tulevikuväljavaadete seirel veel kuus tekkivat suundumust, mida võib uimastivaldkonnas juba täheldada ja mida võib pidada suhteliselt „tugevateks“, nähtavateks või olulisteks arenguteks.
Tabel 1. EUDA raamstsenaariumide põhitegurid
| Pealkiri | Ühiskonna-, tehnoloogia-, majandus-, keskkonna- või poliitikakategooria | Kirjeldus |
|---|---|---|
|
Rahvastiku muutumine |
Ühiskond |
Muutused demograafilistes ja rändemustrites, nt eeldatav eluiga, sündimus ja sooline jaotus, samuti rändeteekonnad ja -vood. |
|
Ebavõrdsuse mitmekesistumine |
Ühiskond |
Inimestevahelised erinevused näiteks sissetuleku, hariduse, eluaseme ja tervishoiu kättesaadavuse või poliitilise võimu osas ning sellest tulenev sotsiaalse ühtekuuluvuse tase. |
|
Terviseprobleemide muutumine |
Ühiskond |
Haiguste (sh mittenakkuslike haiguste) ja nende vastu võitlemise võimaluste areng ning üldise tervisekäsitluse muutused, näiteks seoses globaalsete pandeemiate või vaimse tervisega. |
|
Tehnoloogiamuutuste kiirenemine ja hüperühenduvus |
Tehnoloogia |
Tehnoloogia areng ja globaalne ühendatus sellistes valdkondades nagu nanotehnoloogia või kollektiivsete teadmiste süsteemid. |
|
Kliimamuutused ja keskkonnaseisundi halvenemine |
Keskkond |
Globaalne soojenemine, millel on otsene mõju looduskeskkonnale, millele viitavad näiteks temperatuuri tõus, äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemine, meretaseme tõus jne. Mõju oleneb piirkonnast, samuti kohanemismeetmed. |
|
Muutuv õigusraamistik |
Poliitika |
Uimastiringluse ja -tarvitamise reguleerimisega seotud õigusaktide ja poliitikate muudatused, näiteks dekriminaliseerimine. |
|
Kanepipoliitikate arenemine |
Poliitika |
ELi-sisesed poliitilised nihked kanepi õiguslikus staatuses, nt seoses meditsiiniliste eesmärkide ja meelelahutusliku tarbimise eristamisega. |
|
Tagajärjed maailmamajandusele |
Majandus |
Globaalse majanduse muutused, mis mõjutavad uimastipoliitikat ja -seiret, näiteks rahastamisvõimaluste muutumine, valitsuse kokkuhoiumeetmed, poliitiline positsioneerimine jne. |
|
Ravimite väärkasutamine |
Ühiskond |
Muutused ravimite väärkasutuses (nt selle ulatuses ja viisis) ning vastavate kontrollimehhanismide areng (nt retseptide määramise tavad või vajatavad teadusuuringud). |
|
Komplekssed vajaduste profiilid ja individuaalselt kohandatud sekkumised |
Ühiskond |
Muutused uimastite tarvitamise keerukuses, näiteks kes tarvitab uimasteid ja miks, ning seonduv kohandatud sekkumise vajadus, näiteks seoses inimeste konkreetse haavatavuse või osalemisvõimalustega. |
|
Innovatsioon ja uued vahendid |
Tehnoloogia |
Ravimite ja uimastite tarvitamise seire või avastamise uute vahendite arendamine, samuti üldtervist parendavate rakenduste arendamine, näiteks uued ravitehnoloogiad või uued suhtlusvormid. |
|
Tehisintellekti levik (2024. aasta täiendus) |
Tehnoloogia |
Tehisintellekti kasutamine ebaseaduslike ainete tootmisel ja avastamisel, sõltuvuste ravis ja seonduvate õigusaktide jõustamisel. |
|
Geopoliitiline ebastabiilsus (2024. aasta täiendus) |
Poliitika |
Maailm on muutumas multipolaarseks ning rahvusvaheliste institutsioonide ja koostöömehhanismide saatus on ebaselge. See hõlmab koostööd ebaseadusliku uimastikaubanduse tõkestamisel. |
Tuginedes sellele 11 EUDA jaoks asjakohase suundumuse loetelule (vt tabel 1 eespool) ning asjakohase kirjanduse täiendavale süstemaatilisele otsingule (4), et lisada veel teadmisi ja arenguid, korraldati struktureeritud protsess, milles kasutati põhiteguritel põhinevat metoodikat (5) ning mille tulemusel koostati kolm prototüüpstsenaariumi.
Neid raamstsenaariume kasutati konverentsil Lisbon Addictions 2022 EUDA stsenaariumide töötoaarutelude lähtepunktina (avaesitlus: Future Impacts, 2022). Future Impactsi osalejad ja EUDA toetasid 25 osalejat (6) stsenaariumide uurimisel ning aruteludes, mis konkreetsed mõjud võivad neil olla 2040. aastaks ühiskonnale tervikuna, uimasti- ja sõltuvusvaldkonnale ning samuti uimastiseirele ja -poliitikale. Lisamaterjalina kasutati harjutust „kirjad tulevikust“, milles koostati soovitusi praeguse poliitika jaoks. Kogutud struktureeritud sisendite põhjal arendati põhjalikumalt kolme stsenaariumi, neid täpsustati ja ajakohastati.
Stsenaariumide eeldused
Stsenaariumide ajapiiriks valiti 2040. aasta, sest seda peeti piisavalt kaugeks tulevikuks, et panna osalejaid mõtlema järgmise strateegilise tsükli piiridest kaugemale, mis hõlbustab arutelu väljaspool tavapärase tegevuse piire. Lisaks tähendab 2040. aasta valimine, et stsenaarium jääb lugejatele mõistlikuks ega muutu liiga kaugeks fantaasiaks.
Stsenaariumide koostamise ajal oli ebastabiilsust ja häireid suhteliselt palju, eelkõige seoses COVID-19 pandeemia ja geopoliitilise olukorra muutustega. Seepärast tõlgendati stsenaariumide aluseks olevaid tulevikuarenguid VUCA-raamistiku kohaselt (ebastabiilsus, ebakindlus, keerukus ja mitmeti mõistetavus). Seega eeldati, et tulevikusündmused on mõneti kiired ja ettearvamatud ning nende põhjuse ja tagajärje seosed on raskesti tõlgendatavad. Stsenaariumides ei ole siiski tahtlikult esile toodud äärmuslikke häireid ega ebastabiilsust (nt erakordselt suure suremusega pandeemia puhkemine või kolmanda maailmasõja algus). Nendes keskendutakse rohkem sellele, kuidas innovatsioon, majandus, ühiskond, koostöö ja tehnoloogia võivad areneda ning kui palju võivad nende tegurite aspektid tekitada häireid. Tulevikus saab EUDA prognoosides käsitleda äärmuslikuma ebastabiilsuse eripäraga seotud sisendeid.
Siinkohal on oluline märkida, et arendatud stsenaariumidest kahe narratiivid on tahtlikult venitatud „võimaluste koonuse“ servadesse, nii et tavapärase tegevuse stsenaarium kulgeb otse keskelt alla. See võimaldab vaadelda võimalikult paljusid tagajärgi. Kuigi positiivne stsenaarium võib esmapilgul tunduda liiga roosiline ja praeguste suundumuste põhjal ebareaalne, on selle väärtus selles, et see võimaldab lugejal uurida, kuidas saaks poliitikat suunata selliste tulemuste saavutamiseks.
Põhiteguritel põhinev metoodika
Põhiteguritel põhinevas metoodikas kasutatakse läbipaistva, süstemaatilise ja täielikult skaleeritava protsessi alusena põhitegureid. Kõigepealt uuritakse hoolikalt kõiki tuvastatud tegureid, mis võiksid mõjutada asjaomast valdkonda (mõjutavad tegurid). Põhiteguriteks nimetatakse arenguid, millel on tõenäoliselt oluline mõju. Iga põhiteguri võimalikke tulevasi arenguid kirjeldatakse üksikasjalikumalt kirjandusülevaate, eksperdiuuringute või muude allikate põhjal, mille tulemusena koostatakse iga põhiteguri kohta mitu prognoosi, tuues esile erinevad arengusuunad tulevikus.
Tulemused esitatakse sageli morfoloogilise kastina – see on kahemõõtmeline otsusemaatriks, kus igas veeru päises on põhiteguri nimetus ja selle all kirjeldatakse projektsioone, kusjuures iga projektsiooni kohta on üks lahter (vt 3. etapp joonisel 2 allpool). See võimaldab määrata ja visualiseerida, mis projektsioonide kombinatsioonid ühilduvad struktuurselt, sobivad kokku ja on järjepidevad. Stsenaariumid koosnevad seega kombinatsioonidest, milles on üks projektsioon iga põhiteguri kohta. Nende põhjal saab koostada stsenaariumid (stsenaariumiprojektid), mis kirjeldavad, kuidas eri arengud erinevates ühiskonnavaldkondades võivad kaasa tuua usutava tulevikuarengu.
Tänu süstemaatilisusele saab seda protsessi suhteliselt lihtsalt ajakohastada, laiendada või vähendada, lisades, kohandades või kustutades põhitegureid ja/või projektsioone, mis võimaldab stsenaariume uue teabe ilmnemisel kohandada kiiresti muutuvate nõuete ja tingimustega. Selle metoodikaraamistiku piires saab lisada ka konkreetsetele teemadele keskendatud mikrostsenaariume või luua konkreetseid piirkondlikke stsenaariume, mis keskenduvad ühe piirkonna või riigi arengutele (kuid jäävad siiski kooskõlla raamistiku (ehk makro-) stsenaariumidega).
2024. aasta uuendus
Stsenaariumid ei ole staatilised. Neid tuleb jälgida, nendega tuleb teha stressikatseid ja neid tuleb ajakohastada. Et stsenaariumid oleksid kõige tõhusamad, peavad need olema osa pidevast protsessist, kus neid võrreldakse korrapäraselt hiljutiste arengutega, arutatakse ja kohandatakse, tehes uusi järeldusi.
See dokument näitab, kuidas on algseid raamstsenaariume ajakohastatud. Käesoleva 2024. aasta uuenduse jaoks vaatas Future Impacts uuesti läbi oma algse alustöö, et hinnata, kui hästi eeldused kehtivad, ning tegi lühikese kirjandusülevaate. Selgus, et uimastivaldkonda on mõjutanud uued arengud, mida ei kajastanud eelmine põhitegurite kogum täielikult, kusjuures võib märgata mitut aspekti. Üks neist on seotud kiiresti areneva tehisintellektitehnoloogiaga ja teine on püsiv geopoliitiline ebastabiilsus, seejuures võib täheldada esimesi märke uimastite kasutamist poliitilise mõjuvõimu saavutamiseks. Uute psühhoaktiivsete ainete ja sünteetiliste uimastite levik, mis eeldatavalt kiireneb ja suureneb ELis ja mujal, esineb kõigis kolmes stsenaariumis, kusjuures nende levimuse määrab muude põhitegurite areng.
EUDA jätkab nende stsenaariumide arendamist ka edaspidi.
Viited
EUDA (Euroopa Liidu Uimastiamet) (2022), A foresight toolkit for the drugs field (Prognoosimisvahendid uimastivaldkonnale).
EUDA (2024), Euroopa uimastiolukorra mõistmine 2024. aastal – peamised arengud (Euroopa uimastiprobleemide aruanne 2024).
Future Impacts (2022), 3 Scenarios, 3 Alternative Addiction Futures for 2040 (3 stsenaariumi, 3 alternatiivset sõltuvuse tulevikku). Ettekanne EMCDDA stsenaariumide käsitlemise töötubades konverentsil LxAddictions22.
JRC (Teadusuuringute Ühiskeskus) (2023), Reference foresight scenarios: scenarios on the global position of the EU in 2040 (Võrdlusstsenaariumid: ELi globaalse positsiooni stsenaariumid 2040. aastal).
EEA (Euroopa Keskkonnaamet) (2020), Population trends 1950–2100: global and within Europe (Rahvastikusuundumused 1950–2100: globaalsed ja Euroopas).
EEA (2021), Trends and projections in Europe 2021 (Suundumised ja prognoosid Euroopas aastal 2021).
IOM (Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon) (2020), The future of migration to Europe (Euroopasse suunduva rände tulevik).
Kosow, H. ja Gaßner R. (2008), Methods of future and scenario analysis: overview, assessment, and selection criteria (Tuleviku ja stsenaariumide analüüsi meetodid: ülevaade, hindamine ja valikukriteeriumid).
Märkused
(1) Vt näiteks Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse avaldatud võrdlusstsenaariumid aastaks 2040 (JRC, 2023), EEA projekti „Kestlik Euroopa 2050“ raames koostatud stsenaariumid (EEA, 2021), EUAA stsenaariumide kasutus 2023. aasta aruandes rahvusvahelise kaitse tuleviku kohta Euroopas (EUAA, 2023a) või Eurofoundi õiglase ülemineku võimalike eri sotsiaal-majanduslike tulemuste kaardistus (Eurofound, 2023).
(2) 2. juulil 2024 sai EMCDDAst ametlikult Euroopa Liidu Uimastiamet (EUDA), millel on laiendatud volitused. Kuigi aastate 2018–2024 tulevikuanalüüsid tehti ajal, mil organisatsiooni nimeks oli veel EMCDDA, viitame käesolevas dokumendis asutusele selle uue nimega, EUDA.
(3) Megatrendid on määratletud kui olevikus täheldatavad pikaajalised muutusi liikumapanevad jõud, millel on praegu ja veel mitu aastakümmet suur mõju igale eluaspektile kogu maailmas.
(4) Sealhulgas hiljutised ELi tulevikuprognooside uuringuid, mis käsitlesid sama ajavahemikku (kuni 2040. aastani), ning töid, milles arutati uimastivaldkonnale omaseid arenguid.
(5) Kuigi stsenaariumimetodoloogia eri käsitlustel on oma tugevused ja nõrkused (vt nt Curry ja Schultz, 2009), sobib stsenaariumide „modulaarne“ või morfoloogiline koostamine (põhiteguritel põhinev metoodika) käesoleva projekti vajadustega kõige paremini. Metoodika töötas algselt välja ELi Teadusuuringute Ühiskeskuse rühm ning sellest on olemas mitu varianti. Käsitluse lisateave: vt nt Kosow ja Gaßner (2008).
(6) Osalejatel oli lai piirkondlik (sh Euroopa-väline) ja erialane taust, sealhulgas teadus- ja meditsiiniringkondade liikmetena ning asjaomaste riiklike instituutide ja ELi institutsioonide esindajatena.
Tänuavaldused
Future Impacts ja tema toetus EUDA tuleviku prognoosimise suunamisel, sealhulgas stsenaariumide ja kaasneva töövahendi arendamisel.
Mis on Future Impacts?
Future Impacts kavandab ja rakendab prognoosimisprotsesse seoses organisatsioonide ja ettevõtete tuleviku küsimustega. Tuvastame prognoosimisprojektidega tulevikku suunatud meetmeid, mida saab võtta juba praegu. Selleks kasutame või kombineerime muu hulgas suundumuste analüüsi, stsenaariume ja küsitlusi Delfi meetodil. Peale selle, et keskendume isikupärastatud prognoosimängude arendamisele ja rakendamisele, keskendume ka prognoosimissuutlikkuse edendamisele. Toetame oma kliente prognoosimisvõime ja -oskuste laiendamisel koolituste, töövahendite ja juhendamise kaudu.
