Opioidagonistravi – praegune olukord Euroopas (Euroopa uimastiprobleemide aruanne 2025)

Cover of the European Drug Report 2025: Opioid agonist treatment

Opioiditarvitajad moodustavad suurima rühma, kes saavad narkomaania eriravi, peamiselt opioidagonistravi vormis. Sellel leheküljel on uusim analüüs opioidagonistravi pakkumise kohta Euroopas, sealhulgas peamised andmed raviga hõlmatuse, ravil olevate inimeste arvu, ravile jõudmise viiside ja muu kohta.

See leht on osa Euroopa uimastiprobleemide 2025. aasta aruandest, mis on Euroopa Liidu Uimastiameti (EUDA) aastaülevaade uimastiolukorrast Euroopas.

Viimati uuendatud: 5.6.2025

Mõnes ELi riigis jääb opioidiravi endiselt vähe kättesaadavaks, sest tekivad uued probleemid

Kuigi nüüd otsivad uimastiprobleemide lahendamiseks abi üha erinevamad inimesed, tähendab opioidagonistravi pikaajaline olemus seda, et paljudes riikides moodustavad selle ravi saajad endiselt märkimisväärse osa uimastiraviteenustesse investeeritud vahenditest. Sellest hoolimata on juurdepääs opioidagonistravile Euroopa Liidus erinev ja mõnes riigis ei ole see piisav. Lisaks ohustavad meie reageerimist opioidisõltuvusele veelgi uued muutused opioidide turul, võimalik mõju ravi optimeerimisele ja ravisüsteemide tööjõu probleemid.

2023. aastal sai Euroopa Liidus uimastite tarvitamisega seotud probleemide tõttu ravi hinnanguliselt 1,7 miljonit inimest (2,1 miljonit, sealhulgas Norra ja Türgi). Narkomaania eriravi hõlmab mitmesuguseid meditsiinilisi (sh farmakoloogilisi), psühholoogilisi, sotsiaalseid ja käitumuslikke lähenemisviise uimastite tarvitamise ja süstimise peatamiseks või vähendamiseks. Üldiselt sai hinnanguliselt pool miljonit suure riskiga opioiditarvitajat Euroopa Liidus mingis vormis opioidagonistravi, mis on opioidisõltuvusega inimestele endiselt peamine farmakoloogiline ravimeetod ja mida võib kombineerida psühhosotsiaalsete sekkumismeetmetega.

Ravi eesmärgid ja tulemused võivad sõltuvalt sekkumise liigist ja klientide vajadustest märkimisväärselt erineda. Ravieesmärgid võivad olla mitmesugused, alates uimastite tarvitamisest hoidumisest või nende tarvitamise vähendamisest kuni kahjude ennetamise, sotsiaalse reintegratsiooni ja taastumiseni.

Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse (EMCDDA) ja Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) hiljutistes suunistes uimasteid süstivate inimeste nakkushaiguste ennetamise ja tõrje kohta soovitatakse pakkuda opioidagonistravi nii kogukonnas kui ka vanglates, et vältida HCV ja HIVi edasikandumist ning aidata vähendada süstimise riskikäitumist ja süstimissagedust. Samuti soovitatakse juhendis pakkuda steriilseid süstimisvahendeid koos opioidagonistraviga, et maksimeerida sekkumismeetmete ulatust ja tõhusust süstivate opioiditarvitajate seas (vt ka Uimastite süstimine – praegune olukord Euroopas ja Uimastitega seotud nakkushaigused – praegune olukord Euroopas).

Riikide vahel on siiski endiselt erinevusi ravi pakkumise tingimustes ja vormis ning selles, mil määral on opioidagonistravi kättesaadavus piisav seda liiki ravi vajavate isikute vajaduste rahuldamiseks. Opioidagonistravi pakkumine on endiselt ebapiisav ja alla WHO soovitatud taseme mõnes ELi liikmesriigis, kus teatatakse suure riskiga opioiditarvitamise suurest levimusest (vt allpool Põhiandmed ja suundumused).

Ambulatoorse ja statsionaarse ravi tasakaal riigi ravisüsteemis on riikide lõikes samuti väga erinev. Euroopas toimub umbes 13% narkomaaniaravist statsionaarsetes raviasutustes, peamiselt statsionaarse haiglaravi keskustes (nt psühhiaatriahaiglates), aga ka teraapiarühmades ja mõnes riigis vanglates asuvates statsionaarsetes eriravikeskustes. Üldiselt osutatakse opioidagonistravi siiski sagedamini ambulatoorselt. See võib hõlmata spetsiaalseid uimastisõltuvuse ravikeskusi, madala läve teenuseid, esmatasandi tervishoiukeskusi, mille hulka võivad kuuluda ka perearstide vastuvõtud. Mõned riigid võtsid COVID-19 pandeemia ajal kasutusele ka paindlikumad ambulatoorse ravi võimalused, millest paljud on endiselt kasutusel. Lisaks hakkas väike arv riike pakkuma uusi manustamisviise, näiteks buprenorfiini toimeainet pikaajaliselt vabastavaid vorme, mis võimaldavad patsientidel saada püsivat opioidagonistravi ühe igakuise süstega. Kuigi on vaja rohkem uuringuid, näitavad uued tõendid, et see viis võib aidata leevendada survet retseptide väljakirjutajatele, vähendades visiitide arvu, mida iga patsient vajab, ning toetada ka leviala laiendamist maa- või äärepoolsetesse piirkondadesse. Opioidagonistravi pakkujate mitmekesisus on ravimist olenemata probleemiks opioidagonistravi pakkumise ja patsientide omaduste jälgimisel. Mõnes riigis on märke sõltuvusravi töötajate arvu vähenemisest – mõnda ravitöötajat, näiteks perearste, ei asendata pärast pensionile jäämist või teenistusest lahkumist, mis võib raskendada ravisüsteemide suutlikkust pakkuda hooldust.

Opioidravi saavatel patsientidel on nüüd keerukamad vajadused

Opioidiprobleemide pikaajalist iseloomu rõhutavad olemasolevad andmed opioidagonistravi saavate isikute omaduste kohta. Andmed näitavad ka, et Euroopas vananeb nende inimeste kontingent, kellel on olnud probleeme heroiiniga. Seda illustreerib asjaolu, et peaaegu 70% opioidagonistravi patsientidest on praegu 40aastased või vanemad, samas kui vähem kui 10% on nooremad kui 30aastased. Sellel on olulised tagajärjed teenuse pakkumisele ja hinnale, sest teenuseosutajad peavad nüüd vastama üha haavatavamaks muutuva elanikkonnarühma tervishoiuvajaduste keerukamale kogumile. Oluline kaalutlus on siinkohal vajadus tagada, et oleksid loodud tõhusad suunamisviisid üldisemate teenuste juurde, mis pakuvad ravi seoses muude vananemisprotsessiga seotud tingimustega. See on üha vajalikum, et toetada eakaid opioidravi saavaid patsiente, kes vajavad geriaatrilist hooldust, kuna uimastite, aga ka tubaka ja alkoholi tarvitamine avaldab pikaajalist mõju nende füüsilisele tervisele. Selle tõrjutud rühma ravi peab vastama ka keerulistele ja sageli juba pikka aega kestnud probleemidele, mis on seotud vaimse tervise, sotsiaalse isolatsiooni, tööhõive ja eluasemega. Integreeritud, multidistsiplinaarsete ja vanusepõhiste hooldusteenuste arendamine selle rühma jaoks jääb poliitikas ja teenuste osutamisel oluliseks kaalutluseks, sest opioidide kasutamise demograafiline areng Euroopas on jätkuvalt muutumas.

Mitme aine koostarvitamine ja väga tugevatoimeliste uute sünteetiliste opioidide ilmumine kohalikele uimastiturgudele võib suurendada opioidide kasutamisest tingitud riske, eriti eakatel ja keeruliste tervishoiuvajadustega inimestel. Kui väga tugevatoimelised uued sünteetilised opioidid võivad muutuda mõne uimastituru iseloomulikuks tunnusjooneks, on vaja lisauuringuid, et teha kindlaks, kas on vaja kohandusi, et tagada opioidagonistravi pakkumise praeguste lähenemisviiside optimaalsus. Muret on tekitanud fentanüüli, karfentaniili ja nitaseenide jätkuv esinemine mõnes Euroopa riigis. Lisaks on Afganistanist Euroopasse toodava heroiiniga seotud muutuv olukord tekitanud Euroopa uimastiturgude hindamisel täiendavat ebakindlust. Kui heroiini kättesaadavus Euroopas väheneb, võib üheks tagajärjeks olla väga tugevaid opioide kasutavate inimeste hooldusvajaduse suurenemine. See tõstatab küsimuse uimastiravisüsteemidele kättesaadavate võimaluste kohta, et aidata sellistest uimastitest sõltuvaid inimesi. Kuigi Ameerika kliiniline praktika hakkab andma teavet metadooni ja buprenorfiini võimaliku rolli kohta heroiinilt fentanüülile üle läinud elanikerühmade ravis, puuduvad praegu tõenduspõhised protokollid. Edasisteks uuringuteks, eelkõige juhuslikustatud kontrollitud uuringuteks, on vaja poliitilist ja rahalist toetust, et teha kindlaks uute lähenemisviiside võimalik kasulikkus seoses olemasolevate ravimitega uimastiravi süsteemides.

Opioidagonistravi saavate nooremate inimeste arv on endiselt suhteliselt väike ja stabiilne. Seda võib seletada opioidide tarvitamise väiksema algusega noorte seas ja opioidagonistravi saavate patsientide vananevate kohortidega. Mõnes riigis, sealhulgas Saksamaal, Austrias ja Soomes, on siiski teatatud opioidiga seotud surmaga lõppevate üledooside suhteliselt suurest osakaalust alla 30-aastaste inimeste seas ning see võib viidata sellele, et selles vanuserühmas on endiselt takistusi opioidiagonistiravile pääsul (vt „Uimastite tarvitamisest põhjustatud surmajuhtumid – praegune olukord Euroopas“). Probleemid võivad hõlmata madalat ravisäilitusmäära noorte seas, negatiivset suhtumist opioidagonistiravisse, mõne teenuseosutaja soovimatust määrata ravimit ja eakohaste raviasutuste puudumist.

Lisateavet tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi reageerimise kohta opioidide tarvitamisele, sealhulgas eakate inimeste seas, leiab EUDA veebilehelt Tervishoiu- ja sotsiaalmeetmed uimastiprobleemide lahendamiseks: Euroopa juhend.

Põhiandmed ja suundumused

Ravi saavate inimeste arv

  • Üldiselt sai opioidagonistravi 2023. aastal Euroopa Liidus üle poole hinnanguliselt 860 000 suure riskiga opioiditarvitajast, hinnanguliselt 511 000 (523 000 koos Norra ja Türgiga) (joonis 12.1). Riikide vahel esineb siiski erinevusi. Riikides, kus 2012. või 2013. aasta võrdlusandmed on olemas, on ravivõimalused üldiselt kasvanud. Siiski on pakkumise tase endiselt madal ja ebapiisav mõnes riigis, kus on hinnanguliselt märkimisväärne arv kõrge riskiga opioiditarvitajaid, näiteks Lätis, Leedus, Poolas, Rumeenias ja Slovakkias (joonis 12.2).
  • Andmed riikidelt, kes aastatel 2013–2023 edastasid järjepidevalt teavet opioidagonistravi saavate patsientide kohta, näitavad ravitaseme üldist stabiilset suundumust sel perioodil, kusjuures seda ravi saavate patsientide arvu kõikumine on väike. Sellise stabiilsuse põhjused on erinevad. Riikides, kus on suur raviteenuste pakkumine, võib see peegeldada opioidisõltuvuse sageli kroonilist, retsidiivset iseloomu ja pikaajalist ravivajadust; teistes riikides (nt Lätis) võib see peegeldada ravisüsteemide vähest võimekust.
  • Mõnes riigis on opioidagonistravi saavate inimeste arv suurenenud, mis kajastab ravi pakkumise suurenemist, 10 riiki on teatanud kasvust aastatel 2018–2023, sealhulgas soome (75%), Poola (50%), Küpros (20%), Rootsi (16%) ja Malta (15%).

#EMBED-edr25-oat-figure-12.1#

#EMBED-edr25-oat-figure-12.2#

Ravivõimalused

  • Endiselt valitseb suundumus, et opioidravi patsiendid saabuvad ise narkomaania eriravile. Sellise n-ö enesesuunamisega, mis hõlmab suunamist pereliikmete või sõprade poolt, saabus ravile ligikaudu kaks kolmandikku (64%) 2023. aastal peamiselt opioidiprobleemidega Euroopas narkomaania eriravi alustanud isikutest. Enam kui viiendik (23%) patsientidest suunati ravile tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalteenuste kaudu, sh muudest narkomaaniaravikeskustest, ning 7% kriminaalõigussüsteemist.

Opioidagonistravimid

  • Enam kui ühe opioidagonistravimi pakkumisest 2023. aastal on teatanud 25 riiki. Metadoon on ravim, mida kirjutatakse välja kõige sagedamini, ja seda pakutakse enam kui pooltele (55%) opioidagonistravi saavatest patsientidest kogu Euroopas. Veel 35% ravitakse buprenorfiinil põhinevate ravimitega (peamine ravim), mida väidetavalt kasutatakse üheksas riigis. Muid aineid, nagu pikatoimeline morfiin või diatsetüülmorfiin (heroiin), määravad arstid Euroopas harva ja hinnanguliselt saab neid ligikaudu 10% opioidagonistravi patsientidest. Seitse riiki on teatanud heroiini abil raviteenuste osutamisest, kui need hõlmavad lõpetatud katseprojekte.
  • Viis riiki on teatanud uuemate buprenorfiinipreparaatide kasutamisest: toimeainet pikatoimeliselt vabastav süstelahus ja nahaalune implantaat. Nendele preparaatidele on antud müügiluba, mis kehtib kogu Euroopa Liidus vastavalt 2018. ja 2019. aastal.

Alternatiivsed ravivõimalused

  • Opioiditarvitajate alternatiivsed ravivõimalused ei ole küll nii levinud kui opioidantagonistravi, kuid on kättesaadavad kõikides Euroopa riikides. Neis üheteistkümnes riigis, mille kohta on 2023. aastal andmed on kättesaadavad, kasutatakse 3–47% kõigist ravil olevatest opioiditarvitajatest sekkumisi, mida ei liigitata opioidagonistraviks, nt meditsiiniliselt toetatud võõrutusravi ja ambulatoorset või statsionaarset võõrutusravi.
Joonis 12.1. Opioidagonstravi saavad patsiendid
 

Trends in the number of opioid agonist clients are based on 27 countries. Only countries with data for at least 9 of the 14 years are included in the trends graph. Missing values are interpolated from adjacent years. Data for age distribution are based on 13 countries representing 41 % (208 665) of all registered clients in the European Union. Data for gender are based on 17 countries representing 27 % (139 406) of all registered clients. Data for treatment duration are based on 7 countries representing 7 % of all registered clients (35 216).

Distribution of OAT clients by type of medication: SROM is slow-release oral morphine and DHC is dihydrocodeine.

Joonis 12.2a. Opioidagonistravi katvus (protsent) 2023. aastal või viimasel aastal
 
Joonis 12.2b. Opioidagonistravi katvus (protsentides) 2013. aastal
 

Coverage is defined as the share of high-risk opioid users receiving the intervention. Data are displayed as point estimates and uncertainty intervals.

Lähteandmed

Sellel lehel infograafikute ja diagrammide koostamiseks kasutatud andmed on esitatud allpool.

Euroopa uimastiprobleemide 2025. aasta aruande täielikud lähteandmed koos metaandmete ja metodoloogiliste märkustega on meie andmekataloogis.

Nende andmete alamhulk, mida kasutatakse sellel leheküljel infograafikute, diagrammide ja sarnaste elementide koostamiseks, on esitatud allpool.

Button for European Drug Report 2025 survey - click to take survey


Top